Kuidas distsipliin on üks võimsamaid tööriistu maailmas

Mis on distsipliin?

See on iseendale antud lubadus, et teed, mida oled lubanud, ka siis, kui pole parasjagu õiget tunnet, kui helistab sõber või kui kerge nohu on. Selle lubaduse täitmisega kasvatad sa usaldust iseenda vastu, su eneseväärtus ja -hinnang tõusevad. Su enda sisemine laps tunneb ennast hoitud, turvaliselt ja kindlana.

Unusta kallid koolitused ja coachide nõuanded. Distsipliin on kõige odavaim, universaalsem ja efektiivseim viis, kuidas ükskõik milles edu saavutada. See on su superpower! Rakenda eesmärgi ette distsipliin ja sa näed peagi tulemusi. Sest soovitu saavutamine nõuab pühendumist, pühendumine nõuab järjepidevust ja järjepidevus nõuab distsipliini. Lihtne! Ma tean, praktikas mitte alati.

Kuidas ta töötab?

Distsipliin vajab enamasti suunda, mingit suuremat teekonda või eesmärki, mille poole püüelda. Ilma selleta on distsipliin lihtsalt pingutus, mis kaotab oma tähenduse, sest puudub vastus küsimusele: mille nimel?

Distsipliinis sisaldub alati ka standard. Näiteks: ma lõpetan alustatud tegevuse. Ma teen vähemalt 4 korda nädalas trenni. Ma pean oma sõna. Ma jõuan õigeks ajaks.

Lisaks väheneb sinu otsustamisele kuluv aeg ja energia.

Otsustamine võtab meilt palju mentaalset energiat. Distsipliiniga on rutiin ja tegevuste järjekord paigas ning osa otsuseid on juba ette ära tehtud. Ma ei pea kalkuleerima, kas pesta nõud kohe peale sööki või õhtul. Kindel reegel: kohe peale sööki kraanikauss puhtaks. Ja päevaga edasi. Kõlab banaalselt, aga proovi see ühe kuuga harjumuseks teha — su aju tänab sind siiralt. Ja siis järgmine rutiin ja järgmine. Mingi hetk avastad, et su elukvaliteet on märgatavalt tõusnud ja su ümber on rohkem korda ning rohkem aega.

Distsipliin treenib ka meie närvisüsteemi taluma ebamugavust. Ta ei hävita ebamugavat vastupanu, vaid õpetab selle sees liikuma. Vastupanu on hea indikatsioon, et me kasvame - pressime end nagu lihas suuremaks. Ja just seal tuleb distsipliin appi. Sa muutud distsiplineerituks siis su otsuseid ei juhi enam ebamugavus vaid sina.

Miks ta töötab?

Sest distsipliin tähendab alati arengut, kasvamist, eneseületust. Maailm on pidevalt kahe jõu vahel: kaos ja kord. Distsipliini teine nimetus on kord, struktuur, süsteem aga näiteks suur osa ka evolutsiooni seadusest. Mõeldamatu, et mõni molekul otsustab korraks puhkust võtta või elektron hüppab vahepeal niisama kõrval oleva aatomi külge. Looduses on kõikjal sügav kord: iga taim, iga puu, isegi loomariik. Laisk lõvi džunglis ei saa ei süüa ega järglasi sigitada ning loodus kõrvaldab ta kiiresti ja ilma igasuguse kaastundeta. Meie, inimesed, oleme aga tihti vastuvõtlikud kaosele. Loome seda enda sees ja enda ümber, vahel teadlikult, vahel märkamatult, eriti siis, kui laseme asjadel minna omasoodu. Kui me oleme aga distsiplineeritud, oleme me suuremas harmoonias universumi üldisema evolutsiooni, kasvamise ja jumaliku korra seaduspärasustega. Seepärast ta töötabki.

Distsiplineeritud kass

Kolisin maaelu ja vabadusega harjunud kassiga linna, väikese aiaga kortermajja. Tegime omavahel kokkuleppe: kui luban tal vähemalt korra päevas õue, siis ta ei kräunu, käitub normaalse kassina ja austab kassikasti reegleid. Nii oleme üle aasta hakkama saanud. Talved on aga muljetavaldavad. Kui õues on kõige hullem ilm, miinus viisteist, külm tuul, tuiskab, näen lahtise akna juures, kuidas ta kahtleb ja võitleb iseenda sees: minna või mitte. Sama nägu, mis minul enne hommikutrenni. Ja läheb. Alati. Tagasi lumise, märja ja väsinuna. Kuid rahuloleva ja õnnelikuna. Ning tema enesekindlus on jälle veidi tõusnud, saba veel rohkem kikkis ning rahulolev nurr saatmas. Respekt. Kass õpetab kuidas elu käib.

Kuidas loob distsipliin sulle rohkem vabadust?

Raske uskuda, kuid loob.

Kui sul pole päevaplaani ega arusaama, kes sa aasta pärast olla soovid, võib see tekitada vabaduse illusiooni, tunde, et oled täielikult vaba kõigest. Tundub äge, eks? Reaalsuses on see natuke nagu purjekas ilma rooli ja mastita. Tuul liigutab sind küll, aga kuhu, seda sa ei tea.

Seda illusiooni toidab sageli eksiarvamus, et "voolan ja usaldan universumit täielikult." See on aga üks levinumaid hipikultuurist pärit dogmasid, mis viib õnnetuma elujärjeni.

Miks? Kahel põhjusel. Esiteks annad sa sellises olukorras ära oma individuaalse sisemise väe ja ütled universumile, et tehke minuga, mis soovite. See aga ei ole inimesele kui oma elu loojale omane. Teiseks kipume unustama, et universumis eksisteerivad jõud, mis võitlevad meie taandarengu eest ja kui meil puudub oma struktuur, plaan ja visioon, võime olla vabalt nende meelevallas.

Distsipliiniga tead sa, kuhu oma energia suunad ja kui palju paned erinevate unistuste täitmiseks. Sul on strateegia ja plaan, mis on üks esimesi etappe manifesteerimisest reaalsusesse. See on nagu konkreetne sõnum, kuhu sa soovid jõuda, kuhu panustad ning universum hakkab sulle teed sillutama. Distsiplineeritud elu loob alati paremat fookust, efektiivsust ja rohkem vaba aega ehk vabadust. Tõeline vabadus eksisteerib ainult koos vastutusega. Ja vastutus tähendab distsipliini.

Seega kui sa soovid oma ellu rohkem vabadust, edu, kordaminekuid, elurõõmu, enesekindlust, paremat tervist siis kõige nende saavutamiseks on meil kõigil olemas tagataskus maailma kõige võimsam tööriist ja loomulikult täiesti tasuta. Tööriist, mille abil sul on ka kõige uskumatumad unistused võimalik täide viia. Küsimus on lihtsalt selle kasutamises. Ja võib-olla ka iseenda jaoks ümber mõtestamises. Et ta ei piira vaid väestab.