Pareto printsiip teaduse ja vaimsuse vahel

Pareto printsiip teaduse ja vaimsuse vahel

Oled sa mõelnud, et äkki on sellel suurel universumil, mille keskel me igaüks oma asju ajame, olemas kindel reeglistik, seaduspära?
Ja kujuta korraks ette, mis oleks, kui sa seda reeglistikku tunneksid. Kui palju täpsemad oleksid su otsused.

Paar aastat tagasi oli meil hea sõbra Roland Tokko korraldatud mastermindi grupis ülesandeks lugeda läbi raamat Pareto printsiibist. Hakkasin lugema ja kuskil poole peal mul välgatas: see ongi ju see. Ma olen seda õppinud, lihtsalt hoopis teises kontekstis.
Seesama printsiip kirjeldab lahti selle, mida iidsed tarkused on aastatuhandeid teadnud ja müstikakoolid õpetanud - universum on hierarhiliselt organiseeritud matemaatiline struktuur.
Meile lihtsalt tundub, et ümberringi on kaos. Sest meil puudub ülevaade. Aga vaatame lähemalt.

Ülevaade puudub ka teadusel.

Dr Theresa Bullard-White on osakeste füüsik ja samal ajal Modernse Müstikakooli Ipsissima ning kogenud õpetaja. Inimene, kes seisab korraga mõlemas maailmas nii teaduses kui vaimsuses. Tema on öelnud, et erinevate teadusringkondade hinnangul on umbes 93–97% informatsioonist see, mida me ei näe.
Me teame, et see on olemas, sest me näeme selle mõju aga me ei oska teda veel mõõta.

Iidsed traditsioonid on sellesama nähtamatuga pikka aega koostööd teinud. Nad ei ehitanud teleskoope, neil ei olnud tehnikavidinaid. Oli pikk traditsioon, kirkam tunnetus ja analüüsivõime ning sellest piisas. Nad uurisid, kuidas see korrastatus on üles ehitatud ja kuidas temaga suhestuda.

Üks seaduspära, mida sa juba tunned

Siin tulebki mängu seesama praktiline näide peidetud korrast ärimaailmas, mis on nii tuttav, et keegi isegi ei peatu selle juures.
Aastal 1896 paneb Itaalia majandusteadlane Vilfredo Pareto tähele, et umbes 20% elanikest omab umbes 80% maast. Ta kontrollib teisi riike, sama muster. Ligi viiskümmend aastat hiljem toob kvaliteedijuhtimise mees Joseph Juran selle ärimaailma ja nimetab Pareto auks ümber. Sealt tuleb nimi, mida sa oled võib-olla koosolekul kuulnud.

Seesama Pareto printsiip esineb kohtades, millel ei ole üksteisega mitte midagi pistmist.
Linnade suurused ühes riigis. Maavärinate tugevus ja sagedus. Sõnade esinemissagedus igas keeles. Raamatute müüginumbrid. Viidete arv teadusartiklitele. Lingid veebilehtedele. Metsatulekahjude ulatus. Varanduse jaotus peaaegu igas ühiskonnas läbi ajaloo.
Keel ja maavärin ei jaga ühtegi mehhanismi, mets ja raamatumüük ei tea teineteisest midagi. Ometi tuleb välja sama kõver.

Teadus ei seisa siin tühjade kätega. On teada mitu mehhanismi, mis sellise jaotuse tekitavad. Eelistuslik kinnistumine — kellel on juba palju, see saab juurde kergemini; nii kasvavad võrgustikud ja nii kasvab ka varandus. Isekorrastuv kriitilisus — Per Baki liivakuhja mudel, kus kuhi ehitab end ise seisundisse, kus üks liivatera võib käivitada ükskõik kui suure laviini. Korrutuslikud protsessid piirangute all. Igaüks neist on matemaatiliselt läbi töötatud.

Kuid siiski jääb küsimus, mida ükski neist ära ei lahenda.

Miks on olemas muster, mille poole liiguvad omavahel mitteseotud süsteemid?
Teadus ei oska sellele ühiselt vastata. Mina olen vastuse leidnud mujalt.
Olles palju aastaid õppinud iidses kuningas Saalomoni liinis, olen selgeks saanud, et maailm meie ümber on väga kõrgetel tasemetel väga täpselt organiseeritud. Puhas matemaatika ja püha geomeetria.
Aga kuidas organiseeritud? Hierarhiate baasil. Multidimensionaalselt, läbi väga paljude hierarhiate korraga.
Seda on näha ka kõige lihtsamates kohtades. Liin ise, kus ma õpin, on hierarhia, mille erinevad tasemed teenitakse välja. Karjääriredel, jõusaali treening, juhtimise süsteemid, need kõik on hierarhiad. Kunagi olin ma suur Androidi fänn, täna kasutan juba aastaid iPhone’i. Samuti minu isiklik eelistus telefonide hierarhias, kus ma iphone olen kõrgemale seadnud. Keskendudes meeldib mulle kuulata rahulikumat taustamuusikat. Jälle minu sisemine hierarhia.
Ja loomulikult seesama Pareto printsiip. Minu jaoks seletab seda see, et nähtamatu pool ei ole ühtlane puder, vaid on ise hierarhiatesse organiseeritud.

Mis see mulle annab?

Kui universum on kõrgelt organiseeritud ja me soovime oma elu samuti hästi ja organiseeritult elada, siis kuidas seda saavutada?
Me inimestena oleme huvitavad olendid, ülivastuvõtlikud kaosele. Proovi nädal aega mitte midagi teha ja diivanil teleka ees passida.
Nõud kuhjuvad, keha amortiseerub, õhk muutub paksuks. Keegi ei teinud midagi valesti, keegi lihtsalt ei teinudki midagi.
Korra eest makstakse tööga, nii köögis kui ka iseenda sees. Seda väidab ka termodünaamika teine seadus: süsteem liigub iseenesest korratuse poole ja korra hoidmine nõuab uue energia sissevoolu.
Seega selleks, et sügavamale näha ja universumi arenguga kaasas käia, peame me pidevalt tööd tegema. Materiaalse maailma töö on meile selge. Kuid kuidas vaimse maailmaga?
Siin tulevad appi needsamad pikaaegsed traditsioonid ja viisid, mis on alati toiminud. Erinevad sessioonid selleks, et vabaneda sellest, mida meil enam vaja ei ole. Ja koolitused selleks, et avada järjest rohkem uut potentsiaali ja liikuda enda sees suurema korra ning iseendast parima versiooni poole.

Tagasi tulles küsimuse juurde: kui palju täpsemad oleksid su otsused, kui sa reeglistikku tunneksid ja võimalikult hästi erinevate hierarhiate sees purjetaksid?
Ma ei tea, kui palju. Aga ma tean, et kui endaga rohkem tööd teha, on võimalik ka rohkem iseennast selle korraga sügavamasse koostöösse sättida ning paremini ennast kaosest eemale hoida. Ainus lahtine küsimus on, kas sa oled valmis seda tööd tegema.